7. ** Vargus

Kirjuta lünka sobiv sõna. Kuula ja kontrolli.
Sõnad
|
|
|
Esimene osa
See lugu juhtus juba natuke aega tagasi. Õppisin tol ajal veel kutsekoolis ja elasin oma onu juures Tallinnas. Onul oli suur maja,
Aga ükskord laupäeval ma sõitsin koos sõpradega Pärnusse ja tulin tagasi Tallinnasse umbes kell neli või viis öösel. Mind
autoga onu maja ette, auto sõitis ära ja ma läksin koju. Ma olin juba üsna väsinud ja unine, läksin trepist üles teisele korrusele ja harjumusest vaatasin kohe, et onu toa ukse taga
ei paista, järelikult on ta juba tööle läinud. Siis keerasin oma toa ukse lukust lahti ja astusin sisse. Ja kuigi ma olin üsna unine ja väsinud, ehmatasin ma kohe ennast ärkvele. Sellepärast, et minu tuba oli
segi pööratud. Kõik asjad olid kappidest välja tõmmatud ja vedelesid põrandal. Ma sain kohe aru, et midagi kahtlast on toimunud, et need on nüüd olnud vist vargad. Aga ma ei jõudnud seda mõtet veel lõpuni mõeldagi, kui kuulsin ukse taga samme. Ja sammud tulid onu toast välja ja läksid trepist alla. Ma mõtlesin, et see on nüüd varas, kes praegu lahkus. Ja ilmselt sellepärast, et ma olin väsinud ja unine, ma isegi ei hakanud väga kartma, vaid läksin ka toast välja ja mõtlesin, et lähen vargale järele ja kui ta väljub välisuksest, siis vaatan ja püüan meelde jätta, milline ta välja näeb. Aga kui mina hakkasin
alla minema, siis samal ajal hakkasid alt sammud üles tulema. Ja nüüd ma juba ehmusin tõsiselt, sest arvasin, et varas tuleb tagasi. Aga sammud tulid lähemale ja siis ma nägin, et see on minu onu, kes oli samamoodi ehmunud, nähes mind.
Teine osa
Ja mis siis oli juhtunud? Selgus, et onu oli tegelikult olnud kodus ja oma toas maganud. Läbi une ta isegi kuulis, et keegi tuli trepist üles, aga ta arvas, et see olen mina, kes tuleb öösel koju, ja magas edasi. Aga varas nägi ka võtmeid ja sai aru, et seal toas on sees. Ta keeras ukse lukku, et see inimene ei pääseks välja ja toimetas siis rahulikult teistes tubades ja pani endale meeldivad asjad kotti. Aga kotid olid siis pärast suured ja rasked ja kui ta hakkas ära minema, ei jõudnud ta neid kanda, vaid vedas enda järel. Ja selle vedamise hääle peale ärkas onu üles ja mõtles, et see olen mina, kes toimetab. Ja nüüd ta tahtis tulla oma toast välja vaatama, mis lõppude lõpuks lahti on, mis keset ööd , aga ta ei saanud uksest välja, sest uks oli ju lukus. Nüüd sai ta aru, et see ei ole mina ja et toimumas on midagi hoopis hullemat. Esimene mõte oli tal olnud hüpata teiselt korruselt alla, mida ta õnneks ei teinud, vaid proovis siiski ust lahti murda ja natukese aja ärast see tal ka . Aga varas oli selleks ajaks juba lahkunud maja tagaukse kaudu. Onu läks oma tuppa tagasi ja mõtles, mis edasi teha ja siis aga kuulis ta, et keegi tuleb tagasi, tuleb trepist üles ja mõtles, et see on nüüd varas, kes tuleb veel midagi varastama ja ta otsustas kinni püüda. Aga siis selgus, et see olen tegelikult hoopis mina. Nii et siis onu pidas mind vargaks ja mina pidasin onu vargaks, aga tegelik varas oli juba lahkunud. Ja nii see lugu sellel hetkel lõppes. Hommikul teatasime asjast politseisse. Ja arutasime omavahel, et tegelikult oli ilmselt väga hea, et me vargaga ei kohtunud, sest see oleks võinud olla üsna . Ja õnneks umbes paari kuu pärast politseil õnnestus see varas isegi tabada.